Visioon

 

„Mäng on teadvuse arengu,
käitumise meelevaldsuse olulisim allikas,
suhete modelleerimise eriline vorm.“

D. Elkonin. Mängu psühholoogia.



XXI SAJANDI KOOL

Töötades välja koolidele mõeldud mängude tsüklit, tuginesime me muuhulgas ka tänapäevase haridussüsteemi reformaatori, meditsiini- ja filosoofiadoktori Edward de Bono mõtetele, kes usub, et XXI sajandi haridusasutused peavad andma õpilastele alljärgnevad oskused.

- Informatsioonilised oskused, st oskus informatsiooni vastu võtta ja hinnata.

 Tänu interneti arengule on informatsioon muutunud igaühele kättesaadavaks.Seoses sellega on oluliseks muutunud oskus infovoos orienteeruda, eristada tähtsat teisejärgulisest.Sama oluline on ka oskus saadud teavet kasutada.

- Loomingulise mõtlemise oskus, st oskus mõtelda mittestandardselt.

 Tänapäeva ühiskonnas toimub standardse töö järkjärguline automatiseerimine ja robotitele üleandmine.Uusi väärtusi loovad nii äris kui ka sotsiaalalal loominguliselt mõtlevad inimesed.Loomingulise potentsiaali tulevane tööalane realiseerimine on eduka karjääri ja majandusliku sõltumatuse aluseks.

- Inimestega suhtlemise ja meeskonnatöö oskused.

Me elame inimeste maailmas.Väga oluline on oma mõtete edastamise ja enda arusaadavaks tegemise kunst.Selleks tuleb osata ka teisi kuulata.

– Tegutsemisoskused.Projektide väljatöötamine ja elluviimine.

Iga suur asi algab ideest ja plaanist.Ent kui ettevõtja ei astu tegelikke samme, siis jääbki plaan paberile.Oluline on kavandatu ellu viia, võttes seejuures läbimõeldud riske.

On märkimisväärne, et kõik need oskused on loetletud ka Eesti Vabariigi haridusseaduses. Tegeleme praegu uurimistööga, mille eesmärgiks on mängumetoodikate juurutamine riiklikul tasandil. Teeme koostööd konkreetsete koolide, klasside ja lapsevanematega, kes on juba aru saanud ülalnimetatud oskuste olulisusest laste edukaks kohanemiseks täiskasvanueluga.

MIKS JUST MÄNG?

Usume, et nimetatud oskusi saab kõige tõhusamini arendada mängimise käigus.Mängul kui õpilastega töötamise meetodil on järgmised olulised eelised.

- Mäng püstitab konkreetseid ja täidetavaid ülesandeid.
- Mäng on tugev motiveeriv süsteem, siin ei saa lihtsalt igavleda nagu tunnis.
- Mäng seob koolis omandatud teoreetilised teadmised praktikaga.
- Mäng liidab kollektiivi ning võimaldab vaadata klassikaaslasi uue pilguga.
- Iga osaleja määrab oma mängimistaseme sõltuvalt olemasolevatest teadmistest.
- Mäng mõjutab tegelikku elu.Õpilased saavad tegelikke kogemusi, mida on võimalik kasutada reaalses elus.
- Oskuslikult planeeritud ja läbiviidud mäng on kaasahaarav ning õppeprotsess kulgeb lõbusalt.
- Mäng haarab laste tähelepanu, nõudmata neilt spetsiaalseid jõupingutusi.

FORMAALNE HARIDUS JA MUUTUSED

Pahatihti on klass ebaühtlane kollektiiv, mille juhtimine ei ole klassijuhatajale lihtne ülesanne.Lastel on kooliprogrammi raames keeruline ilmutada oma loomingulist potentsiaali, mõista klassikaaslaste motiive ja nende tegelikke väärtusi.

Tundides peavad õpilased käituma vastavavalt formaalse hariduse nõuetele.Nad täidavad õpetaja ülesandeid, vastavad õpikutes esitatud küsimustele ja õpivad pähe õigeid vastuseid.Toimib jäik suhtlemisskeem: õpetaja – õpilased.Enamik ülesandeid täidetakse individuaalselt (kontrolltööd jms).Sellest rääkis oma intervjuus ka OECD hariduse kvaliteedi rahvusvahelise uurimiskeskuse juht Andreas Schleicher:„Eestis õpivad lapsed omaette, vähe pööratakse tähelepanu probleemide kollektiivsele lahendamisele.Päriselus on see aga oluline oskus.Tähtsad pole mitte ainult teadmised, vaid ka nende rakendamise ja konfliktide vältimise oskused“.
 

Ent tunniplaani kuuluvad ka vahetunnid, mis on ajaliselt tundidest oluliselt lühemad.Õpilaste tegevust vahetundide ajal õpetaja tavaliselt ei kontrolli.Siin jaotavad õpilased stereotüüpidele toetudes ise oma sotsiaalsed rollid.Telefonide areng on kaasa toonud nähtuse, et õpilased mängivad üha sagedamini üksi telefoni- või PSP-mänge, mis samuti takistab sotsialiseerumist ja klassi ühtekuuluvustunde tekkimist.

Kui esimeses olukorras on meeskonna moodustumine pärsitud jäiga formaalse õppekonteksti tõttu (kooliprogrammi nõudmised, suhted „meister – klass“, distantsi hoidmine, selge rollijaotus, hierarhia), siis teises on see võimatu seoses laste tegevuse kontrollimatusega vahetunnis ja piiratud ajaressursiga.

Meie arvates tuleks sellisel juhul kasutada meeskonna loomiseks mitteformaalset lähenemist (mänge).Erinevalt formaalsest õppest puudub antud juhul hindamissüsteem, õpetaja ei ole enam absoluutse tõe kandja.Vahetundidest erinevalt on õpilaste tegevus siin allutatud õppeeesmärkidele ja seotud mängu stsenaariumiga ning õpilased väljendavad konstruktiivselt oma individuaalsust.Lapsi ei innusta mitte hinded, vaid mängu intriig.

Meeskonnatöö oskuse arendamise olulisust koolis kinnitavad ka järjekordse PISA (rahvusvaheline õpilaste õpitulemuslikkuse hindamisprogramm) uuringu prioriteedid. Nagu teada, keskendub PISA 2015. aasta uuring õpilaste meeskonnatöö oskusele.

Uudised