Mängu jõud

„Mäng on võimas energiaallikas, mis toetab inimpotentsiaali“
Aaron Dignan (Hollandi mängudisainer)

Kunagi ammuses minevikus tõmmati töö ja mängu vahele veelahe, otsekui oleks tegemist vastandlike nähtustega. Töö on tootlik. Mäng on kergemeelne. Selline suhtumine võis sobida tehasetööliste orjastamiseks tööstusrevolutsiooni aegadel, ent infosajandil on see ilmselgelt vananenud. Mäng on võimas energiaallikas, mis toetab inimpotentsiaali. Selle potentsiaali paremaks avamiseks peaksime me mängu kui nähtust paremini määratlema ja sellest aru saama. Kultuuris, kus mäng on tõrjutud mänguväljakutele ja laiskvorstide eelistustesse, on seda keeruline teha.

Tänapäeva psühholoogia- ja pedagoogikateaduses hakkavad mõisted „mäng“, „mänguline koostoime“ ja „mänguline tegevus“ lõpuks ometi muutuma levinud ja teaduslikult põhjendatud terminiteks. Mängult on järk-järgult eemaldumas tühisuse, lõbustuse ja meelelahutuse häbiplekk.

Vaadeldes mängu läbi kultuuriprisma, peab eelkõige märkima, et mäng tekkis ammu enne kultuuri ennast, saates seejärel kultuuri sellega tihedalt läbipõimununa paljude sajandite jooksul.

Mäng kui üks inimese elu kõige hämmastavamaid nähtusi on pälvinud erinevatel ajajärkudel nii filosoofide kui ka uurijate tähelepanu. Juba Platon asetas mängu ja kunsti vahele võrdusmärgi.

Aristoteles nägi mängus vaimse tasakaalu, keha ja vaimu harmoonia allikat. Oma „Poliitikas“ räägib filosoof sõnamängude ja kalambuuride kasulikkusest intellekti arengule. Seega täheldab Aristoteles ühena esimestest mängu praktilist tähtsust psühhofüsioloogilise protsessi seisukohast.

Ühiskondliku arengu teatud etappidel kujunes välja halvustav suhtumine mängusse. Mängu hakati pidama tühjaks ajaviitmiseks. Nii näiteks suhtuti keskaegses Euroopas mängusse negatiivselt, nähes selles saatana ahvatlust. Skolastikud väitsid, et „tütarlaps ei tohi kunagi mängida: ta peab palju nutma ja oma pattude üle järele mõtlema“.

17. sajandi pietistid keelavad lastel mängimise sootuks ära ja alles Renessansi ajal tärkab uus huvi mängude vastu. François Rabelais ja Michel de Montaigne näevad mängus inimese elutegevuse olulist tahku. Jean Jacques Rousseau ja paljud teised väljapaistvad isikud hakkavad jälle rääkima mängu tegelikust praktilisest väärtusest inimese jaoks.

19. sajandi viimasel kolmandikul tekivad esimesed teaduslikud teooriad. Mäng muutub süstemaatilise teadusliku uurimise objektiks ning selle uurimispositsioonid on järgmised:

  • füsioloogilised (H. Spencer, M. Lazarus jt);
  • biogeneetilised (G. Stanley Hall, L. Appleton jt);
  • sotsiaalsed (K. Groos jt);
  • biopsühholoogilised (W. McDougall, H. Murphy, F. J. Вuytendijk);
  • sotsioloogilised (K. Rainwater, D. Riesman, M. ja E. Naimer);
  • psühhoteraapilised (S. Freud, J. Moreno, H. Lehmann);
  • kulturoloogilised (J. Huizinga);
  • teooriad, milles oli ühendatud mitu lähenemist mängule kui eneseväljendamise viisile (Jean Piaget) jt.

Füsioloogilise lähenemise pooldajad uskusid, et mäng imiteerib tavaliselt neid tegevusi, mis on indiviidi elu säilitamiseks eriti olulised. Herbert Spenceri meelest on mäng eriline treeninguliik, mis ei too mitte üksnes kasu, vaid ka naudingut. Moritz Lazaruse arvates on asi selles, et tööd tehes väsib inimene oma tegevusalast sõltuvalt ainult osaliselt, organismi kogunev energiaülejääk otsib väljundit ning leiab endale väljapääsu mängudes.

Granville Stanley Hall seevastu seletas asja biogeneetiliselt positsioonilt, uskudes mängu olevat teatud jääknähu või atavismi, milles väljendub inimese kui liigi pikk ajalugu. Tema teooria kohaselt on mäng inimtegevuse rudiment, lapsemäng aga instinktiivne tegevus, läbi mille kordab laps oma ammuste eelkäijate elutegevust. Teaduse edasine areng kinnitas nende teooria paikapidamatust.

Sotsiaalse lähenemisepooldajad eesotsas K. Groosiga esitasid mitmeid paljuski progressiivseid hüpoteese, mis ei ole oma aktuaalsust tänaseni kaotanud. Groos viitas mängu suunatusele tulevikku ning järeldas, et mäng on ettevalmistus eluks. Tema teooria kohaselt on mäng lapse ettekavatsematu enesekasvatus. Groos käsitles lapsemängu kui inimese psühhofüüsiliseks ja isiksuslikuks arenguks, samuti tema edasiseks tegevuseks vajalike oskuste moodustamise ja harjutamise olulist vahendit. Seega oli Karl Groos esimene, kes näitas nii laste kui ka täiskasvanute mängu sotsiaalset kvaliteeti ja tähendust. Ta vaatles mängu kui inimese esmast sootsiumiga ühinemise vormi, mis väljendub vabatahtlikus allumises üldistele reeglitele või liidrile. Groos nägi mängus ka vastutustunnet iseenda ja oma rühma tegude eest ning õilsat püüdu näidata oma võimalusi läbi tegude.

Täiskasvanu mängu käsitles Groos funktsioonide seisukohast, mida mäng kultuuriliselt täidab:

  1. eksistentsi täiendamise funktsioon isiksuse füüsilises, intellektuaalses ja emotsionaalses sfääris;
  2. vabastamise ja isikuvabaduse omandamise funktsioon;
  3. maailma harmoniseerimise ning inimese ja maailma vahelise harmoonia saavutamise funktsioon.

Groosi eriliseks teeneks võib pidada seda, et ta ei piirdunud mängivate inimeste erilise meeleseisundi ja tujude konstateerimisega, vaid otsis sellele teaduslikku põhjendust.

20. sajandi algul tõestas ülalnimetatud mänguteooriate analüüs nende teaduslikku suhtelisust, piiratust ja ühekülgsust, mis omakorda kutsus esile huvi suurenemise mängu kui fenomeni uurimise vastu.

Biopsühholoogilise suunatuntuimad esindajad olid W. McDougall, H. Murphy ja F. J. Вuytendijk. Nad uskusid, et inimene kui ühiskondlik olend on oma instinktide mõju all. Igasugust sotsiaalse käitumise liiki, sealhulgas mängu, seletati inimese sihikindla tegutsemise võimega. Nende arvates oli mäng inimesele omane „sotsiaalne instinkt“. Seega oli mängu eksisteerimine inimühiskonnas seletatav nn mänguinstinkti olemasoluga inimorganismis.

Hollandi psühholoog F. J. Вuytendijk vaatleb mängu kui erilist tegevusvormi, mis sisaldab eksperimenteerimist, manipuleerimist ja jäljendamist ning aitab kaasa kujutlusvõime, fantaasia ja intellekti arengule. Alustades mängust esemega, otsib Вuytendijk läbi mängu kujundiga teed vaimsesse sfääri, kujutlusvõime ja loomingu valdkonda. Tema arvates on inimene mängur, sest selline on tema loomus. Teooria, mis vaatleb mängusotsiaalsest vaatenurgast, kattub ühiskondliku käitumise, ühiskondlike protsesside ja liikumiste üldisemate tõlgendustega. Rainwater, Riesman ning M. ja E. Naimer kui nimetatud suuna esindajad peavad mängu eriliseks tegevuseks, mis sõltub inimese füüsilisest seisundist antud hetkel, samuti sotsiaalsetest hoiakutest, mis omakorda sõltuvad selle rühma või nende rühmade hoiakutest, kuhu inimene kuulub.

Rühma integreerumist saadab rühma ideaalide ja ideede teadlik ja alateadlik omaksvõtmine; seejärel indiviidid harjuvad üksteisega, muutuvad rühma orgaaniliseks osaks ja samal ajal ka sotsialiseeruvad, sest nende mängude liigid ja ideaalid on ühiskonna poolt ette kirjutatud. Siit järeldavad sotsioloogilise suuna esindajad, et mängu roll on rühma ühtsuse tekitamises ja ühiskonnale kasuliku isiksuse kujundamises.

Väga populaarseks on tänaseni jäänud mängu kui eneseväljendusvahendi teooria.Selle suuna esindajate seisukohast on mäng „individuaalsete eneseväljendusotsingute fakt“. Mängu mõtet nähakse eneseväljenduses läbi mängu, ühiskondliku heakskiidu saavutamises, rahulduse saamises oma võimalustest ning sisepingetest vabanemises. Eriline roll mängu kui eneseväljendusvahendi teooria arendamises kuulub väljapaistvale maailmanimega psühholoogile Jean Piaget’le. Piaget’ arvates kuulub mäng loomingu hulka, ent sellise loomingu hulka, millel on teatud eesmärk. Mängu käigus õpib inimene orienteeruma ja teda päriselus ootavaid raskusi ületama.

Psühhoteraapilisest seisukohastolid mänguteooria jaoks äärmiselt olulised psühhoanalüütiline ja psühhoteraapiline lähenemine mängule. Sigmund Freudi meelest asendab mäng vabade assotsiatsioonide tehnikat, millel põhineb psühhoanalüüs. Mängu põhiülesanneteks on keeldude eemaldamine, rahuldamata tegevuste ja soovide illusoorne rahuldamine.

Hiilgavaid praktilisi tulemusi andis Jacob Levy Moreno mänguteooria. Vastukaaluks Freudi individualistlikule lähenemisele pakub Moreno patsientidele rühmateraapiat rühma enda aktiivsel osalusel. Võttes aluseks mängu, loob Moreno uue rühma-psühhoteraapia meetodi – psühhodraama. Laste mängusse suhtub Moreno kui ravimeetodisse ja konfliktide ennetamise vahendisse, sümboolsesse soovide täitumisse ning lapse psüühika ja teadvuse ettevalmistamise moodusesse teda tulevikus ees ootavateks täiskasvanusuheteks.

Eriline koht mänguteoorias kuulub kulturoloogilise suuna esindajale Johan Huizingale. Huizinga püüab vaadelda mängu rolli kõigis inimtegevuse valdkondades. Mäng on tema jaoks esmane elukategooria, mis ei ole seotud mitte ühegi maailmavaate vormiga. Huizinga arvates kaunistab ja täiendab mäng elu, seepärast on see igale inimesele tema vanusest ja sotsiaalsest seisundist sõltumata eluliselt vajalik. Huizinga vaatleb tsivilisatsiooni allikaid ja avastab mänguelemente müütidest, kultustest ja pidustustest. Nagu müütides, nii ka kultuses sünnivad mängust kultuurielu liikumapanevad jõud: õigus ja kord, suhtlemine ja ettevõtlus, käsitöö ja kunst, poeesia, eruditsioon ja teadus. Mäng piirneb tõsidusega: ta võib muutuda tõsiseks, tõsine aga võib muutuda mänguks.

Pikki sajandeid on ühiskondlikud rahvamängud olnud meie kultuuris asendamatul kohal, kujunedes selleks, mida me praegu nimetame peoks. Tänapäevane pidu on samaaegselt mäng ja tõelisus. See on sündmus, milles on säilinud side kultuuri koidikul mängitud mängudega. Mäng on peo kujundajaks, olles samal ajal selle põhiosaks.

Tänapäevane mäng – see on tegelikkuse teine tahk, väljumine asjade tavalise kulgemise piiridest, teatud vaimse ökoloogia koostisosa. Mäng annab inimesele võimaluse luua, väljuda oma tunnete sügavusest, pöörata selg töö ja igapäevamuredega koormatud iseendale. Mäng maandab subjektiivseid või sotsiaalpsühholoogilisi pingeid, võimaldab saada osa oma rahva kultuurist ning tekitab sideme põlvkondade vahel.

Uudised